Ajalugu

Orgita dolomiit on meie väikese kivitehase peamine tooraine.

Sellest kivist valmistatud kõige tuntum töö asub Tallinnas, Paksu Margareeta eesvärava välisküljel. 1529. aastal leekestiilis vapitahvli autor on  meister Gert Koningk Münsterist, kes oli ametis olnud ka Oleviste kiriku juures.

Nagu näha, on kivi aastasadade jooksul edukalt trotsinud nii räästastsadanud vihma kui talvist pakast.

kamin, kamin dolomiidist, avatud kamin

 

 

 

 

 

 

 

 

Värvika kirjelduse Orgita dolomiidi kohta leiame viljaka literaadi ja Põltsamaa praosti August Wilhelm Hupeli sulest;

Ta pärandas järeltulevatele põlvedele hinnalisi kirjeldusi Eesti- ja Liivimaa majanduslikest, geograafilistest, looduslikest ja mitmetest teistest oludest 4-köitelises teoses “Topographische Nachrichten von Lief- und Ehstland” (17721785) kus ta 1777. aasta köites kirjutas:

„Kuulsaim on Läänemaal Märjamaa lähedal asuva Orgita mõisa maal murtav kivi. Peale murtud kivi märkimisväärse pikkuse ja laiuse, on kihid ka väga paksud. Maa sees on Orgita kivi pehme ja laseb lõigata. Õhu käes muutub pea kõvaks ja valgeks. Õlivärvi all, nagu kogemused näitavad, püsib kivi kaua. Siit on seda juba palju laevatatud üle Tallinna veeteed mööda St. Peterburgi uue keisripalee tarbeks.“

 

Siinseid murde mainitakse esmakordselt juba XIII-XIV sajandil seoses Märjamaa kiriku ehitamisega. Ka Vigala kirikus säilinud haruldane kivirist piiskopi ja joogisarve kujutisega tõendab dolomiidi kasutamist sellel ajajärgul. dolomiidist rist

Esimese siinse dolokivi geoloogilise iseloomustuse koostas 1858. aastal F. Schmidt ja nimetas seda Märjamaa liivakivideks (Merjamascher Sandstein) ning et neid murtakse palju ja veetakse kaugele. Nii on sajandite jooksul Orgita kivi kasutatud paljude kirikute, sh Tallinna Oleviste ja Toomkiriku ehitusel; altarite, ristide, hauamonumentide ja vapireljeefide väljaraiumisel.

Orgita dolomiidi tehnilised omadused on head. Oma hea töödeldavuse poolest sarnaneb Orgita dolomiit laialt tuntud Saaremaa Kaarma dolomiidiga, kuid väliselt on tunduvalt ühtlasem: puuduvad suured püriidikirjad.

Põhjalikum uurimine maardla potentsiaali väljaselgitamiseks viidi siin läbi 1950-ndate aastate keskel. Orgita murrud asuvad suhteliselt madalal seljakul, mille maksimaalne kõrgus jääb endise Orgita mõisa (Rosenthal) kohale. Murdude alal on maapind kaldu üldiselt ida ja kagu suunas. Vanemad murrud asuvad metsa all ja on juba täiesti kinni kasvanud. 1950-60-ndatel aastatel rajatud suuremad murrud asusid samuti metsas endise lasketiiru juures. Praegu on need murrud juba maha jäetud ning neist kirde ja põhja poole rajatud uued murrud. Aluspõhja katva kihi paksus kõigub mõnekümnest sentimeetrist kuni meetrini. Kattekihi moodustavad kvaternaariaegsed liivakad kruusad ja savid. Aluspõhja pealispind on ebatasane, kergelt lainjas. Murtud on väga mitmesuguse sügavuseni, enamasti mitte üle 1,5 m.

Orgita paekarjäärides murtakse täna Orgita dolokivi järjest enam.

Gildemanni kivitöökoda alustas tööd 1992. aastal.

Läbi aastakümnete on meie peamine tegevussuund olnud kivist keerukate ja töömahukate tellimuste täitmine.

Kaminad, sambad, fassaadielemendid, monumendid, lillevaagnad, purskkaevud, aknalauad jne on meie peamised tooteartiklid tänase päevani.

 

Pildil perekond Kulikovsky, pildil all paremalt teine proua Gildemann, ettevõttele nime andnud vanatädi 1927 a. Tallinnas nende Laia tn korteris.

Paekivi ajaloost pikemalt lisatud video esimeses osas, teises osas Gildemannist pikemalt: