Ajalugu

Orgita dolomiit on meie väikese kivitehase peamine tooraine.

Sellest kivist valmistatud kõige tuntum töö asub Tallinnas, Paksu Margareeta eesvärava välisküljel. 1529. aastal leekestiilis vapitahvli autor on  meister Gert Koningk Münsterist, kes oli ametis olnud ka Oleviste kiriku juures.

Nagu näha, on kivi aastasadade jooksul edukalt trotsinud nii räästastsadanud vihma kui talvist pakast. Raidkivimuuseumis on eksponeeritud mitmeid Orgita dolomiidist raidkive:

Siinseid murde mainitakse esmakordselt juba XIII-XIV sajandil seoses Märjamaa kiriku ehitamisega. Ka Vigala kirikus säilinud haruldane kivirist piiskopi ja joogisarve kujutisega tõendab dolomiidi kasutamist sellel ajajärgul.

Värvika kirjelduse Orgita dolomiidi kohta leiame viljaka literaadi ja Põltsamaa praosti August Wilhelm Hupeli sulest;

Ta pärandas järeltulevatele põlvedele hinnalisi kirjeldusi Eesti- ja Liivimaa majanduslikest, geograafilistest, looduslikest ja mitmetest teistest oludest 4-köitelises teoses  “Topographische Nachrichten von Lief- und Ehstland” (17721785) kus ta 1777. aasta köites kirjutas:

 

„Kuulsaim on Läänemaal Märjamaa lähedal asuva Orgita mõisa maal murtav kivi. Peale murtud kivi märkimisväärse pikkuse ja laiuse, on kihid ka väga paksud. Maa sees on Orgita kivi pehme ja laseb lõigata. Õhu käes muutub pea kõvaks ja valgeks. Õlivärvi all, nagu kogemused näitavad, püsib kivi kaua. Siit on seda juba palju laevatatud üle Tallinna veeteed mööda St. Peterburgi uue keisripalee tarbeks.“

Esimese siinse dolokivi geoloogilise iseloomustuse koostas 1858. aastal F. Schmidt ja nimetas seda Märjamaa liivakivideks (Merjamascher Sandstein) ning et neid murtakse palju ja veetakse kaugele. Nii on sajandite jooksul Orgita kivi kasutatud paljude kirikute, sh Tallinna Oleviste ja Toomkiriku ehitusel; altarite, ristide, hauamonumentide ja vapireljeefide väljaraiumisel.

Orgita dolomiidi tehnilised omadused on head. Oma hea töödeldavuse poolest sarnaneb Orgita dolomiit laialt tuntud Saaremaa Kaarma dolomiidiga, kuid väliselt on tunduvalt ühtlasem: puuduvad suured püriidikirjad.

Lisan siia ka mõned publitseerimata huvitavad uurimused, mis käsitlevad laiemalt paekivi, kuid sageli ka Orgita dolomiidi kasutamist Eesti arhitektuuris; huvitaval kombel on lõimunud paekivide ja dolomiitide kasutamine läbi aastasadade:

Von Nottbeck, Eugen; Neumann, Wilhelm. Geschichte und Kunstdenkmäler der Stadt Reval. Zweite
Lieferung: Kirchliche Kunst. Grabsteine Revals. Reval: Hans Kluges Verlag, 1899.

Arnek, Eesti ratasristid. Kataloog. Tartu, 2015. 

U. Treisalt, Tallinna raidkivikunsti eripäradest. Varauusaegsete aknasammaste inventeerimine. Bakalaureusetöö.
Tallinn: Eesti Kunstiakadeemia, 2019.

T. Parmakson, G. Parmakson. Vabariigi keskaegsete raidportaalide
inventariseerimine. Kingissepa rajoon. Tallinn, 1983.

Põhjalikum üleliiduline uurimine maardla potentsiaali väljaselgitamiseks viidi siin läbi 1950-ndate aastate keskel sooviga leida ressurssi sotsialistliku rahvamajanduse ülesehituse tarbeks, eestimeelsete geoloogide loov sekkumine uurimustulemustesse sundis masskaevandamisest loobuma /prof.Rein Einasto andmetel/.

Orgita paekarjäärides murtakse täna Orgita dolokivi järjest enam, sageli kahjuks valdavalt killustiku tarbeks.

Alustasime Gildemanni kivitöökoda rajama 1991. aastal Parkhofi poolmõisa. Ehitasime kauni töökojahoone, esimesed töötajad palkasime 1992. aastal. Algusaastatel kasutasime suuri metallilõikepinke koos väga suure käsitööosaga, tänaseks on kogu tootmine viidud cnc pinkidele.

Läbi aastakümnete on meie peamine tegevussuund olnud kivist keerukate ja töömahukate tellimuste täitmine.

Kaminad, sambad, fassaadielemendid, monumendid, lillevaagnad, purskkaevud, aknalauad jne on meie peamised tooteartiklid tänase päevani.

Meie ettevõttele on nime andnud vanatädi pr. Anna Gildemann /sünd. Kulikowsky/, kes pärandas meile lisaks oma rikkalikule raamatukogule ja ainelisele pärandile ka armastuse kõikide vanade asjade vastu.

Pildil perekond Kulikovsky, pildil all paremalt teine proua Gildemann 1913 a. Tallinnas nende Laia tn korteris. Esimene Ilmasõda lõpetas  noorema venna Willy elutee- legendi järgi tuli kusagil Bessaraabias luurele läinud sõduri valge hobune tagasi ratsanikuta.. II MS pillutas pere laiali, pr. Gildemanni jalgel istuv shleifiga noorhärra Axel oli vene ajal viimane side läänega.

Paekivi ajaloost lisatud video esimeses osas, teises osas Gildemannist pikemalt: